Igapäevast

Päevad mööduvad ja hakkab tekkima kindel rutiin. Ühest küljest on see hea, saab natukenegi hoogu maha võtta ja mõelda, mis on toimunud. Muidu ainult jooksed ringi ja vaatad kuidas aeg kaob. Seoses sellega olen hakanud leidma ka suuremaid võlusid oma praeguses koduses linnas. Üks õhtu sai kõrval külas käidud pubides. Mis osutuks päris naljakaks, kui pubi, mille lipuks oli luukere pea ja koha baareniks üsna kentsakas vanahärra, kelle  kõrvas rippus samuti luukere pea. Aga positiivne oli see, et ta rääkis väga osavat inglise keelt. Siin on see väga võõras, eriti vaneate inimeste puhul. Aga eks sis oma töö teeb ära see, et koht on üsna suur turismikas. Hiljem, pärast pubitamisi,  läksime sööma burgksi. Muide siin on siis veel üks eestlasest tüdruk. Hoiab samuti eesti peres lapsi, aga kurb on see, et juba kuu ajapärast läheb ta tagasi Eestisse. Seda võik vist nimetada koduigatsuseks. Aga burksist nii palju, et see oli reealselt kaks suurt saialaastu pandud kokku, lõigatud neljaks sektoriks ja keskel oli kanaliha, tomat ja kui vedas, siis leidis veel midagi. Maitse oli nagu põhjakõrbenud sai. Ja see maksis 4.80. masendav. Aga eelroaks toodi pähkelid ja kohvikus sees oli üheks kundeks koer. Santa oli nimeks. Siin armastakse kõiki koeri nagu esmajärgulisi perekonnaliikmeid. Igal perel on 2-3 koera ja pole imestada kui kolm last ka. Vot see on pühendumine.
Täna oli igatahes väga mõnus ranna ilm. Peamine oli see, et kuna Läänemerel on torm, sis meil siin lainetab. Ja see oli palju surfareid välja töönud. Lisaks ka päike, mis tõi täna rannale oma esimesed päikesevarjud ja päevitajad. Ega minagi saanud kehvem olla, päikesevarju mul polnud, aga päikest võtsin. Isegi nii, et nahk valutab siiani. Naiss, päikese põletus. Aga tuleval nädalal plaanis minna siis Alcesirasele. Ja tahaks ka Tarifalt sõita Afrika mandrile ja käia Zeutal. See on Hispaania osa Aafrika mandrist. Nagu Gibraltar on Inglismaa osa Hispaania külje all. Kuid üleüldiselt tuleb järgmine kuu paiksem. Peamiselt seetõttu, et pereisa on tööl tuleval kuu ja siis pole ka plaane minna kuigi tihti kusagile. Eks näis, sis juba jaanuaris rohkem plaane ehk. Seniks tuleb võimalikult palju ise ringi käia. Õpibki rohkem tundma lõuna Hispaaniat :)
Tubli olen olnud jooksimises. Käinud olen kolm õhtut järjest. Täna otsustasin anda natuke puhkust ja hommsest jälle siis jooksmis vaimus. Hispaania keelega läheb ka juba paremini. Üha rohkem saan aru ja hädavalikud sõnad ütleb ära. Peamised sõnad, mida peab lasteväljakul kasutama on tranquilo(rahune) ja no quere(ei taha). Kuna siinsed lapsed on palju energilisemad ja nad arvavad, et teised lapsed tahavad samu asju teha, mis nemadki.
 Õige pea siis suhtelb uuesti.